Kai Part: perevägivald on lapsevastane vägivald, isegi kui see pole suunatud otseselt lapse vastu

Tänuväärselt on teadlikkus lähisuhtevägivallast aastate jooksul Eesti kasvanud. Vägivallailminguid osatakse üha paremini ära tunda ja teadlikkus abi otsimise võimalustest on kõrge. Üha hoogsamalt diskuteeritakse avalikkuses ka selle üle, kas meie karistused vägivaldselt käitumise eest on piisavad. Need arutelud on vajalikud, kuid keskenduvad eelkõige tagajärgedele.

Selleks, et lähisuhtevägivalda jääks Eestis tõepoolest vähemaks, peame rääkima ka sellest, kust vägivald alguse saab ja kuidas me vägivalla mustreid katkestada saame.

Mida teeb lähisuhtevägivalla kogemus lapsega?

Igal aastal registreerib politsei ca 10 000 teadet lähisuhtevägivalla kohta, iga kolmas neist on seotud lastega. See tähendab, et väga paljud lapsed kasvavad keskkonnas, kus nad näevad ja kuulevad pealt või kogevad vägivalda.

Sageli arvatakse ekslikult, et kui laps ei ole otseselt koduse vägivalla sihtmärgiks, siis see teda ei mõjuta. Nii see muidugi ei ole. Lähisuhtevägivalda võib võrdsustada lapsevastase vägivallaga, isegi kui see pole suunatud otseselt lapse vastu.

Oluline on mõista, et lähisuhtevägivald ei ole lihtsalt konflikt. Konfliktide puhul võib juhtuda, et inimesed lähevad tülli, tõstavad häält ja ütlevad asju, mida hiljem kahetsevad. Aga pärast räägitakse toimunu läbi, vabandatakse ja otsitakse lahendusi.

Vägivald on midagi muud. See on korduv muster, kus üks inimene kasutab teadlikult vägivalda – olgu see füüsiline, vaimne, seksuaalne või majanduslik – selleks, et teise üle võimu kehtestada.

Erinevalt tavalisest konfliktist ei räägita süsteemse vägivalla puhul hiljem toimunut läbi, ei vabandata ega selgitata. Tekib vaikus, milles laps püüab ise aru saada, mis ja miks juhtus. Ta jääb oma kogemusega üksi.

Depression, ärevus, enesevigastamine ja sõltuvused

Vaikus tekitab segadust. Laps tahab armastada mõlemat vanemat, kuid samal ajal kogeb, et üks teeb teisele haiget. Laps võib hakata otsima põhjuseid iseendast ja jõuda järelduseni, et tema on süüdi. Sageli hakkavad sellises keskkonnas kasvavad lapsed oma vajadusi alavääristama. Nad püüavad kohaneda, olla märkamatud või vastupidi – võtta enda peale vastutust, mis ei peaks olema nende kanda.

Vägivaldses kodus kasvavatel lastel on suurem oht sattuda kiusamise ohvriks, sest neid nähakse teistsugusena. Teistsugusena, sest võib-olla puuduvad nad sageli koolist. Puuduvad, sest peavad varjama sinist silmaalust. Või jäävad koju, sest tunnevad, et peavad kodusel olukorral silma peal hoidma ja vajadusel vägivalla all kannatavale lapsevanemale appi minema.

Teistsugusena, sest sageli on nendel lastel piiratumad võimalused hobidega tegelemiseks, riiete ostmiseks või isegi ka toiduks. Majandusliku vägivalla all kannatajad on sageli just need, kes peamiselt kodus laste eest hoolitsevad.

Teistsugusena, sest need lapsed ei kutsu kunagi endale sõpru külla. Kunagi ei või ette teada, milline olukord kodus valitseb. Või ei lubata last hoopis teistele külla, sest puudub kontroll selle üle, mida ta võib koduse olukorra kohta rääkida.

Selline keskkond mõjutab otseselt lapse vaimset tervist. Pidev hirm ja ennustamatus suurendavad depressiooni, ärevuse, enesevigastamise ja sõltuvuskäitumise riski.

Ring saab täis

Veelgi enam, kodus nähtud ja kogetud perevägivald mudeldab korduvaid käitumismustreid ka noorte endi suhetes. Ehk teisisõnu: lapsed õpivad seda, mida nad näevad. Kui kodus lahendatakse konflikte kontrolli ja jõuga, võib see muutuda normiks ka nende endi käimissuhetes. Ja ring saab täis.

Vägivald on õpitud käitumine. Niisiis on võimalik õppida ka seda mitte kasutama. Kool on ideaalne keskkond, kus kujundada noorte arusaamasid sellest, millised on terved ja turvalised suhted – eriti kui kodus selline eeskuju puudub.

Süsteemne ja sisuline seksuaalharidus ei tähenda ainult teadmist murdeea muutustest või reproduktsioonist. See tähendab ka nõusoleku, vägivallavabade suhtemustrite, piiravate soorollide vaidlustamise ja konfliktide vägivallavaba lahendamise oskuste õpetamist. See annab lapsele võimaluse kasvada inimeseks, kes on võimeline looma õnnelikke, pikaajalisi ja vastastikku rahuldustpakkuvaid lähisuhteid.

Paraku on seksuaalhariduse tase Eesti koolides ebaühtlane. Tervise Arengu Instituudi andmetel käsitletakse umbes kolmandikus Eesti koolides neid teemasid suhteliselt põhjalikult ja tänapäevaselt. Veel kolmandik koole on selliseid, kus küll räägitakse peamiselt murdeea muutustest. Ja ülejäänud kolmandikus ei ole üldse seksuaalharidust või on see minimaalne. See tähendab, et noorte võimalus saada teadmisi tervetest ja turvalistest suhetest sõltub liiga palju juhusest.

Terved ja turvalised suhted

Selleks, et toetada koole ja õpetajaid panime jõud kokku President Kaljulaidi Fondi, Eesti Ämmaemandate Ühingu, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi ning Targa Tuleviku Fondiga, et viia pilootprojektina tervete ja turvaliste suhete õpetus sajasse Eesti põhikooli.

Meie soov on, et Eesti lapsed saaksid juba päris noorena koolist tuge sellest, millised on terved ja turvalised lähisuhted. Et nad oskaksid märgata ja ära tunda ebaturvalist käitumist ning jõuaksid vajadusel kiiresti abini. Et nende endi lähisuhted oleksid või saaksid olema hoolivad ja hoidvad.

Loodan, et kümne aasta pärast on kõik Eesti koolid n-ö vägivallavastase koalitsiooni liikmed. See saab alguse kogu koolis mõtteviisi kujundamisest, et lähisuhtevägivald ei ole aksepteeritav. Arvestades, kui pakiline on vägivallaprobleem Eesti ühiskonnas, ei saa sellega tegelemine olla ainult tugispetsialistide või inimeseõpetuse õpetaja vastutus. Tegelikult võiksid kõik koolis tegutsevad täiskasvanud mõtestada, mis on lähisuhtevägivald ja kuidas see mõjub lastele.

Vägivalla mustreid katkestab see, kui järgmine põlvkond õpib, et suhteid ei hoia koos mitte hirm ja võim, vaid austus ja nõusolek.

Dr Kai Part, naistearst ja TÜ seksuaaltervise uuringute keskuse kaasprofessor

Arvamuslugu ilmus algselt Delfis.